Kassil olevat 9 elu. Kas see aga
käib ikka ainult kasside
kohta? Või reinkarneerub mõni kass inimeseks?
Depressiooni- ja
keeluseaduse aegses Ameerikas lokkas salaalkoholi müük.
See, kes juua tahtis, ilma ei jäänud. Üks nendest paljudest oli
kunagi Iirimaalt New Yorki tulnud Michael Malloy. Sõpradeta, pereta,
koduta, umbkaudu 60-aastane juhutöid tegev mees. Mike'i ainus huvi
näis olevat viski, mida ta ohtralt manustas ühes salakõrtsis.
Peamiselt muidugi võlgu. Hommikul palus ta oma iirimurdelises
kõnepruugis tavapärase annuse ja paari tunni pärast oli juba
tavapärases olekus kõrtsi põrandal pikali.
Ajad olid rasked,
rahakülluses elasid vähesed. Nende hulka kindlasti ei kuulunud Tony
Marino, selle salakõrtsi pidaja. Kitsikus pani aju tööle ja nii
küpses Marinol ja tema kolmel semul deemonlik plaan. Tuleb teha
elukindlustus kellegi nimele, kes varsti siit ilmast lahkub. Sellises konditsioonis lähisugulast meestel ei olnud, seega tuli
sugulane ise leiutada. Pilk jäi pidama äravajunud
iirlasele. Plaan oli lihtne ja algus läks edukalt: tasuta viski eest
tunnistas too end baarimehe vennaks ja korrumpeerunud
kindlustusagendi abil sõlmiti leping, mis tagas Malloy ootamatu
surma puhul kopsaka summa „vennale“. Edasi aga enam nii lihtsalt
ei läinud. Plaani teine osa oli suunatud Malloyst kiirele
lahtisaamisele, mis näis olevat kerge: anda talle juua nii palju kui
aga sisse läheb. Alkoholisurm on ju kerge tulema ja mingeid kurje
plaane kahtlustama ei hakata. Keegi ei osanud aga arvata, et just
siin algavadki raskused.
Mike Malloy rõõm
oli suur, kui talle pakuti piiramatult tasuta juua. Meeste ootusrikka
pilgu saatel läks kõrist alla üks viski teise järel, aga ei mingit
muutust – süda lõi korralikult, naha värv oli normaalne. Lõpuks
pühkis iirlane varrukaga suu puhtaks, tänas külalislahkuse eest ja
lubas varsti tagasi tulla. Ja tuligi järgmisel päeval. Ja
ülejärgmisel.
Mehed muutusid
kannatamatuks.. Protsessi oli vaja kiirendada. Viski ja džinni
asemel valati klaasi metanooli. Mike ei saanud aga arugi, et midagi
oleks teisiti. Rõõmsalt tühjendas ta kõik, mis ette toodi ning
tuli järgmisel päeval järgmise täie järele. Jooki täiendati küll antifriisiga, küll tärpentiiniga, aga ikka sama lugu.
Mehed ei andnud
alla, plaan tuli täide viia. Appi võeti denatureeritud alkoholis
leotatud austrid, halvaks läinud sardiinivõileivad, klaasitükid ja
metallosakesed võileibades... kuid iirlasele ei mõjunud miski. Otse
vastupidi – ta isegi kosus.
Kuu aja pärast
oli meeleheide juba nii suur, et otsustati pöörduda radikaalsemate
abinõude poole. Ühel külmal veebruari õhtul, kui lakku täis
Malloy oli taas ära vajunud, tassisid mehed ta pargipingile,
valasid külma veega üle ja jätsid jäätuma. Mike isegi ei ärganud „kümbluse“
ajal. Järgmisel päeval oli ta baaris tagas, kurtes, et külmavõitu oli öösel, tahaks nüüd jälle viskit...
Iirlase eluvaimu
võitmisest oli saanud juba auküsimus. Lepiti kokku ühe
taksojuhiga, et too ajaks Malloy alla. Nii tehtigi, kuid vahetult
pärast ülesõitu leidis vigastatud mehe politsei ja toimetas ta
haiglasse, kust ta paari nädala pärast väljus. Muidugi otseteed
kõrtsi.
7 kuud pärast
seda, kui neli meest olid välja töötanud plaani raha saamiseks
kodutu iirlase mõrva teel, see neil lõpuks ka õnnestus.
Kummivooliku kaudu suhu juhitud gaasist ei olnud Mike Malloyl
pääsemist. Ta suri 10 minutiga. Kiiresti vormistati võlts
surmatunnistus ja maeti surnu.
Lugu hävimatust
Mike'ist oli aga liiga hea, et jääda saladuseks. Jutt hakkas
ringlema teistes baarides ja kaardilaua taga, kuni jõudis lõpuks ka
Bronxi politsei kõrvu. Tuleb au anda politseile, kes hoolimata
algsest skeptilisusest loo suhtes, võttis vaevaks hakata uurima
kodutu alkohooliku mõrva ja jõudis ka õigetele tulemustele.
Neli meest
lõpetasid oma elutee 1934. aasta suvel elektritoolis.
Netist leitud
materjali põhjal.
Detailsemaks ja
värvikamaks looga tutvumiseks vaata nt
Michael Malloy
